Jõhvi aukodanikud

Kalev Nõmmeloo on ettevõtja ja olnud aastaid Kaitseliidu Alutaguse maleva Jõhvi malevkonna pealik. Läbi aastate on tema suureks huviks Kreeka-Rooma maadlus. Tema nimel on sellel alal paljude tiitlivõistluste kõrged kohad, millest märkimisväärseim on 1966. aastal Eesti meistrivõistlustel saavutatud Eesti meistritiitel kaaluklassis kuni 52 kg.

Peale võistluspordi lõpetamist oli Kalev aktiivselt tegev Kohtla-Järve Spordiseltsis Kalev.

1999. aastal asutas Kalev Nõmmeloo osaühingu Sileem, mille põhitegevuseks on kokkupandavate puitehitiste ja nende elementide tootmine. Ettevõte tegutseb tänini ja teeb rahvusvahelist koostööd, andes tööd 17-le inimesele. Läbi ettevõtte toetas Kalev Nõmmeloo 2024. aastal Georg Soodeni mälestuskivi taastamist ja Jõhvi tagasi toomist.

Peale taasiseseisvumist sai Kalev Nõmmeloost 1990. aastal kaitseliitlane ning Alutaguse maleva asutajaliige. 35 aasta jooksul on ta maleva liikmena andnud suure panuse laiapindsesse riigikaitsesse, sh seisis ta 2007. aasta aprillirahutuste ajal teiste kaitseliitlastega Jõhvi kesklinnas, kaitstes oma linna ja selle inimesi.

Kalev Nõmmeloo on ka Eesti Vabadusvõitlejate Liidu Ida-Virumaa ühenduse juhatuse esimees. Läbi liidu on ta aidanud kaasa Eesti Sõjameeste Mälestuskiriku avamisele Toris, kasvatanud noort põlvkonda isamaalisuse ja kaitsetahte vaimus, kogunud vabadusvõitlejate mälestusi ning aidanud kaasa nende kirjastamisele, kindlaks teinud langenud vabadusvõitlejate nimed, need kaardistanud ja nende hauad hooldanud.

Eesti Vabariigi 90. aastapäeva puhul tunnustas president teda Kotkaristi kuldristiga ning Kaitseliit on teda tunnustanud Kaitseliidu Valgeristiga. 2025. aastal omistati talle Jõhvi aukodaniku tiitel.

Kale Nõmmeloo tegemistes kumab tugevalt välja innukus ja tahe muuta maailma paremaks, olles alati valmis aitama ja kaasa mõtlema. Ta on suure südame ja lahke meelega inimene, kellele läheb korda nii oma inimestele töökohtade loomine kui ka riigikaitsesse ja kogukondlikesse tegevustesse panustamine, öeldes „Hoolin Jõhvist ja tunnen muret kodukandi eestluse üle“.

Kaia Kaldvee oli kogukonnas silmapaistev sädeinimene, väärtuslik volikogu liige, kirglik poliitik, ühiskonna eestkõneleja ja sotsiaalküsimuste asjatundja. Tema panus Jõhvi valla arengusse ja heaolu parandamisse on märkimisväärne.

Kaia pühendumus kohalikule kogukonnale väljendus tema jõulises ja professionaalses tegutsemises, et tagada kõigile vallaelanikele õiglane ja toetav elukeskkond. Ta seisis alati nende eest, kes tuge ja abi vajasid.

Sotsiaalvaldkonna eestvedajana, 15 aastat Jõhvi volikogu liikmena ning viimastel aastatel volikogu sotsiaalkomisjoni esimehena pühendas Kaia Kaldvee end valdkonna kitsaskohtade lahendamisele ning uute teenuste arendamisele nii Jõhvi vallas kui kogu maakonnas. Kaia oli teerajaja: tema eestvedamisel said alguse Ida-Virumaa Puuetega Inimeste Koda (1994), hariduslike erivajadustega laste õpe Jõhvis (1997), maakondlik erivajadustega noorte päevakeskus (2005), töötute aktiviseerimiskeskus (2008) ning meie maakonnas tegutsev Eesti Toidupanga lüli Jõhvi Toidupank (2010).

Tänu Kaia Kaldvee aastate pikkusele pühendunud tööle on Jõhvi vallas loodud puuetega inimestele sh lastele suunatud maakondlik sotsiaal- ja tugiteenuste võrgustik, mis on aidanud tagada puuetega inimestele võrdsed võimalused aktiivselt ühiskonnaelus osalemiseks ning on suureks abiks ja toeks nende lähedastele.

Kaia Kaldvee panustas üle 30 aasta Jõhvi valla puuetega inimeste ja sotsiaalselt tõrjutute õiguste eest seismisele. Tema tööd sotsiaalvaldkonnas on tunnustatud mitmete tänukirjadega. Aastal 2009 pälvis Kaia president Toomas Hendrik Ilveselt Eesti Punase Risti IV klassi aumärgi panuse eest puuetega inimeste heaolu edendamise.

Austusavaldusena tehtu eest omistati Kaia Kaldveele 2025. aastal postuumselt Jõhvi aukodaniku tiitel.

Kalev Naur on läbi aastate olnud kohaliku elu edendaja ning andnud märkimisväärse panuse Jõhvi arengusse ja propageerimisse. Ta on olnud mitmete Jõhvi linna ja valla arendusprojektide algataja ja edendaja. Tema eestvõttel püstitati Jõhvi Keskväljakule eraalgatusel põhinenud kindralmajor Aleksander Tõnissoni monument. Ta on aktiivselt osalenud Aleksander Tõnissoni mälestuskonverentsidel nii korraldajana kui esinejana.

Kalev Naur oli esimeste hulgas, kes tegi haridusministeeriumile ja kohalikele haridusasutustele ettepaneku valikainena sõjalise algõppe sisseviimise, propageerides sellega noorte seas Eesti kaitse tahet. Ta on ise olnud pikemat aega riigikaitse õpetuse õpetaja. Kalev on kogunud tuntust kui sõjaväeparaadide korraldaja Jõhvi linnas. Ta on Kaitseliidu Alutaguse maleva asutajaliige ning pikaajaline Alutaguse maleva juhatuse liige. Lisaks on Kalev Naur valitud Kaitseliidu Keskkogu ja Kaitseliidu Vanematekogu liikmeks.

Alates 2014. aastast on ta korraldanud humanitaarabi saatmist Ukrainasse, Jõhvi sõpruslinna Lypovetsi, ning seda teinud peaaegu igal aastal.

Kalev Naur on mitmel korral valitud Jõhvi Vallavolikogu liikmeks ning on aktiivselt osalenud erinevate komisjonide töös. Eraldi väärivad tunnustust tema sisukad esinemised valla ametlikel mälestusüritustel.

Viimasel ajal on ta aga ametis olnud oma küla rajamisega Kohtla-Nõmme alevikku. „Küla tegemise oluline eesmärk seisneb selles, et tekib tugev kogukond, millel on ka ühiskondlik jõud. Selleks, et me tunneksime end ühtse kogukonna või isegi perekonnana, on vaja mobiliseeruda. Kõige olulisem on üheskoos oma elukeskkonda parandada,” ütleb Kalev Naur ise.

Kalev Naur on Ida-Viru maakonna kõrgeima autasu – Ida-Viru maakonna teenetemärgi kavaler ja 2022. aastal omistati talle Jõhvi aukodaniku tiitel.

Voldemar Berelkovski on mitmekülgne kultuuritegelane, huvijuht, pedagoog ja tantsujuht. Voldemar Berelkovski on elukutselt mäeelektromehhaanik ja töötas kümme aastat kaevanduses. Töö kõrvalt koolitas ta end Tartu Ülikooli kaugõppes ajaloolaseks, töötas direktorina Kohtla-Järve Põlevkivi-muuseumis ja seejärel Kohtla-Järve Õppetootmiskombinaadis. Viimase likvideerimise järel asus juhtima klassivälist tööd Jõhvi Gümnaasiumis. Lisaks oma põhitööle on Voldemar õpetanud ajalugu ja ühiskonnaõpetust Kohtla-Järve Kaugõppekoolis ning Jõhvi Gümnaasiumis.

Rahvatantsu juurde jõudis Voldemar Berelkovski juba Kukruse koolis käies aastal 1951. Tallinnas õppides tantsis ta oma koolis ja 1954. a alates Kaubandustööliste a/ü klubis Nelli Uustalu juures. Kohtla-Järvele naastes sai Voldemarist RTA Virulane tantsija. Hiljem juba Virulase veteranide rühmas Virvet, kus ta tantsis pikki aastaid.

Asunud tööle Jõhvi Gümnaasiumi, kus oli aastaid tegutsenud arvukalt rahvatantsurühmi, kuid tol ajal polnud ühtegi tantsuõpetajat, võttis õpetaja Berelkovski rühmade loomise ja õpetamise raske töö enda kanda. Juba 1992. aastal korraldas ta oma kooli tantsupeo, mis muutus kohe traditsiooniks ja on jätkunud siiamaani. Huvijuhina suutis ta väärtustada rahvatantsu ja selle õpetamist nii, et pani tantsima kogu kooli. Üldse oli Voldemarile omane erakordne oskus kaasata noori tantsu juurde tulema ning sinna ka jääma. Tema juhendamisel osalesid Jõhvi kooli erinevad tantsurühmad kõikidel koolinoorte- ja täiskasvanute vabariiklikel tantsupidudel, pääsesid Soome-Eesti tantsupeole Helsingisse. Osaleti rahvusvahelistel festivalidel Türgis, Saksamaal, Ungaris, Lätis. Tänu tema eestvedamisele tantsivad ka õpetajad ning on osalenud mitmetel vabariiklikel õpetajate rahvatantsufestivalidel. Õpetaja Volli initsiatiivil kokku kutsutud lastevanemate segarühm Jõhvikamoos tegutseb samuti aktiivselt.

Lähtuvalt konkreetsest peost ja vajadustest on Voldemar loonud ise palju tants nii lastele kui täiskasvanutele. Lisaks pani ta aluse Jõhvi kooli muuseumile ning on koostanud raamatu „Jõhvi Gümnaasium läbi aegade 1919- 2014”.

Austusavaldusena tantsukultuuri arendamise eest omistati talle 2008. aastal Jõhvi aukodaniku tiitel. Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts tunnustas Voldemar Berelkovskit pikaajalise panuse eest rahvatantsu valdkonda aastapreemiaga Lokulaud 2024. Tema töö on jätnud sügava jälje nii Ida-Virumaa tantsukultuuri kui ka Eesti rahvatantsu arengusse.

Sirje Koitmets on silmapaistev Jõhvi hariduselu edendaja ja kultuuritöö eestvedaja.

Sirje Koitmets sündis 1939. aastal Tõrvas. Kahe ja poole aastaselt (14.06.1941) küüditati ta koos perega Siberisse. Sirje sai kodumaale tagasi alles 1958. aastal.

Ta töötas alates 1961. aastast Jõhvi Gümnaasiumis matemaatikaõpetaja ja õppealajuhatajana. Kokku 52 aastat. Sirje Koitmets on õpetaja, kes loobus laste õpetamisest koolis alles siis, kui oli tähistanud oma 75. juubelit. Paljud õpilased jäid teda taga igatsema kui väga head matemaatikaõpetajat. Ka vilistlased meenutavad õpetaja Sirje Koitmetsa soojade sõnadega ning on kindlad, et tänu temale ei jäänud nende matemaatikateadmised eliitkoolide tasemele alla.

Sirje Koitmets oli aktiivselt tegev Jõhvi Pensionäride Ühenduse naistantsurühmas Värten, olles rühma vanem ja eestvedaja. Lisaks lõi ta aktiivselt kaasa käsitööringis Nobenäpp. Tema tööd olid alati väljas käsitöölaadal Viru Nikerdaja.

Austusavaldusena pikaajalise tulemusliku õpetajatöö eest omistati Sirje Koitmetsale 2016. aastal Jõhvi aukodaniku tiitel.

Vallo Reimaa on sündinud 8. mail 1961. aastal Kosel. Ta on lõpetanud 1979. aastal Kose Keskkooli ning 1986. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo ja ühiskonnateaduste õpetajana. Ta on olnud regionaalminister (2007–2008), Jõhvi Gümnaasiumi, Tartu Tamme Gümnaasiumi, Tartu Tamme Kooli ja Lüganuse põhikooli direktor.

Aastast 1999 oli ta Jõhvi linnavolikogu liige, aastatel 2002 kuni 2007 volikogu esimees. Pärast Jõhvi naasmist 2021. aastal sai temast taas Jõhvi volikogu esimees.

Väga suure osa, mida jõhvilased oma kodukohast teavad, võlgnevad nad Vallo Reimaa juttudele ja kirjutistele. Kohalik identiteet ja ajalugu on Vallo jaoks alati olulised olnud. Ta on kogunud vanade jõhvilaste mälestusi ja teinud põhjalikku tööd arhiivides, et jäädvustada Jõhvi ajalugu. Osa ajaloost on ta pannud kaante vahele, näiteks Jõhvi Muuseumi Seltsi toimetistesse ja Jõhvi laulupidusid kirjeldavasse raamatusse „Ühes laulmise vägi“. Vallo on Jõhvi Muuseumi Seltsi asutaja ja aktiivne liige siiani. Ta on olnud mitmete algatuste eestvedajaks, näiteks vabadussõja mälestussamba taastamine Jõhvis, kindral A.Tõnissoni ajalookonverents jne.

Vallo Reimaa nimi ei seostu Jõhvis ainult ajalooga, vaid ka oleviku ja tulevikuga. Tal on volikogu esimehena Jõhvi arengust kindel visioon ja ta viib seda sihikindlalt ellu.

Vallo Reimaa on pälvinud Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2006) ja Ida-Virumaa teenetemärgi (2005). 2015. aastal omistati talle Jõhvi aukodaniku tiitel.

Aavo Keerme oli Jõhvi linna taasiseseisvumisjärgse aja ainuke linnapea. Ta oli Jõhvi linna juhtimise juures alates 12. septembrist 1991. aastal, mil ta kinnitati Jõhvi linna RSN TK esimehe kohusetäitjaks, hiljem täitevkomitee esimeheks.

1993. aastal, kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium oli kinnitanud Jõhvi linnale omavalitsusliku staatuse, valiti Aavo Keerme Jõhvi linnapeaks. Tema meeskond juhtis linna ajal, mil see hakkas jõudsasti arenema ning tõi kaasa palju positiivseid muutusi linlaste jaoks. Rajati hooldekeskus, loodi toimiv sotsiaalosakond, tehti seltsimaja, tekkisid soojad sidemed sõpruslinnadega.

Linnapea ametis oli Aavo Keerme kuni 2005. aasta kohalike omavalitsuste valimisteni, kui toimus haldusreform ja liitumine Jõhvi vallaga. Peale seda osales ta valla elus volikogu liikmena, olles aastatel 2005 – 2009 volikogu maaelukomisjoni aseesimees. Aavo Keerme jõudis olla ka Järve Bussipargi direktor (2007. a) ja Jõhvi Motoklubi juhatuse liige.

2006.a autasustas EV president teda Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

Austusavaldusena tehtu eest omistati Aavo Keermele 2013. aastal Jõhvi aukodaniku tiitel.

Endel Paap on teeneline kaevur, ametiühingutegelane ja poliitik.

Endel Paap on sündinud 1938. aastal Võrumaal. Ta õppis aastatel 1945–1952 Väimela 7-klassilises Koolis ja lõpetas aastal 1956 Väimela Zooveterinaartehnikumi veterinaarvelskri kvalifikatsiooniga. Ta töötas aastatel 1956–1957 Võru rajooni Vastseliina MTJ-is veterinaarvelskrina.

Alates 1960. aastast on E. Paabi tööalane tegevus olnud seotud tootmiskoondisega Eesti Põlevkivi, kus ta töötas erinevatel ametikohtadel (mäetööline, läbindaja kaevandustes nr. 2 ja Estonia). E. Paap oli kõrge kvalifikatsiooniga spetsialist, oskuslik organisaator, ta valdas täielikult mitmeid kaevurite kutsealasid. Tema poolt juhitud brigaad oli üks paremaid kaevanduses ja kogu tootmiskoondises. Aastast 1986 oli ta Eesti Põlevkivitootjate Ametiühingu esimees.

Endel Paap on lisaks kutsetööle olnud alati ka ühiskondlikult aktiivne ning osalenud poliitikas erinevate erakondade ridades. Aastatel 1999–2003 oli Endel Paap IX Riigikogu liige. Ta on olnud Jõhvi vallavolikogu liige ning Keskerakonna fraktsiooni esimees.

Ka pensionipõlves on Endel Paap säilitanud oma aktiivse eluhoiaku, lüües kaasa Jõhvi Pensionäride Ühenduse ning MTÜ Eesti Põlevkivi Pensionärid töös.

Peeter Kaldur sündis 20. mail 1954 Viljandis. Ta lõpetas 1972. aastal Nõo Keskkooli ning astus samal aastal Tartu Riiklikku Ülikooli matemaatikat õppima. Aastal 1973 viibis vanglas seoses katsega ületada ebaseaduslikult Nõukogude Liidu–Türgi piiri. Aastal 1974 asus Kaldur õppima EELK Usuteaduse Instituuti, mille lõpetas 1980. aastal.

Aastail 1980–2024 oli Kaldur Jõhvi Mihkli koguduse õpetaja, olles kõige pikema teenistusajaga kirikuõpetaja Jõhvis. Tema ajal taastati kiriku tornikiiver, kirikukellad, orel ja altarimaal ning seati sisse keskküte. Ta oli ka Viru praostkonna praost aastatel 1992–1995 ja 2011–2015.

Peeter Kaldur oli Narva Aleksandri Suurkiriku taastamise algataja, osaledes fondi loomises. Organiseeris Narva Aleksandri Väikese Kiriku kapitaalremondi (1992). Osales EELK Pühajõe kiriku ja koguduse taastamisel (1989), aitas kaasa 2009. aastal Pühajõe koguduse maja taastamisele. Samuti oli ta Peterburi Jaani kiriku taastamise algataja, olles aastaid Peterburi Jaani koguduse ja Moskva Elisabethi koguduse õpetaja. Õpetaja Kaldur on mitmetel kordadel pühitsenud Venemaale küüditatute või mobiliseeritute haudu nii Norilskis, Igarkas, Arhangelski oblastis ning Kingissepas ning mälestanud kaugel kodumaast surnud eestlasi.

Tänu heale saksa-, inglise-, soome- ja vene keele oskusele on Peeter Kaldur esindanud Eesti Kirikut erinevatel ametireisidel ja koosolekutel, olles viibinud enam kui 40 riigis. Peeter Kaldur on töötanud õppejõuna EELK Usuteaduse Instituudis ning olnud mitmete tulevaste vaimulike praktika juhendaja.

Ta on alati olnud ka ühiskondlikult aktiivne – olnud Eesti Kongressi saadik ja Jõhvi linnavolikogu liige aastatel 1994–1998.

Peeter Kalduri märkimisväärset panust on aastate jooksul tunnustatud erinevate aumärkide ja medalitega. 2006. aastal sai ta Ida-Virumaa teenetemärgi ja 2007. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi. 2012. aastal omistati talle Jõhvi aukodaniku tiitel.

Priidik Kippar oli tuntud Eesti poksija, treener, kohtunik, Jõhvi valla aukodanik ja endine volikogu liige. Tema elu ja tegevus jättis sügava jälje Eesti poksiajaloosse kui ka kogukonna arengusse.

Priidik Kippar sündis 4. novembril 1943. aastal Jõhvis. Ta lõpetas 1962. aastal Jõhvi I keskkooli ja 1972. aastal spordiõpetajana Tartu Pedagoogilise Kooli Pärnu filiaali.

Priidik Kippar hakkas sportima 1956. aastal õpetaja Harri Teeveere juhendamisel. Poksitreeninguid alustas Jõhvi Kalevis Ülo Valgu suunamisel, jätkas 1961–71 Kohtla-Järve raskejõustikukoolis Hans Kaiva käe all. Aastatel 1959–1971 pidas ta kokku 200 kohtumist, millest võitis koguni 169. Ta kuulus aastatel 1963–71 Eesti koondisse.

Ta oli kuuekordne Eesti NSV meister II kergekeskkaalus (kuni 67 kg) aastatel 1964-1969 ja I keskkaalus (kuni 71 kg) 1971. aastal, NSV Liidu meistersportlane ning Kalevi spordiseltsi auliige. Ta osales korduvalt Eesti NSV–Soome maavõistlustel ning oli hinnatud rahvusvahelisel areenil. 1963. aastal sai ta NSV Liidu meistersportlase ja 1967. aastal aumeistersportlase tiitli.

Spordikarjääri järel pühendus Kippar treeneri- ja kohtunikutööle. Tema käe all said uue põlvkonna poksijad tuge ja innustust, mis aitas kaasa Eesti poksi jätkuvale arengule. Aastast 1997 oli ta seotud klubiga Loit, kus jätkas noorte sportlaste juhendamist.
Priidik Kippar on jäänud Eesti poksi ajalukku kui üks silmapaistvamaid poksijaid, kelle saavutused ja panus on inspireerinud paljusid noori sportlasi.

Lisaks spordile oli Priidik Kippar aktiivne kogukonnategelane. Ta panustas Jõhvi valla ellu nii volikogu liikmena kui ka laiemalt kohaliku elu edendajana. Tema panust hinnati 2011. aastal Jõhvi valla aukodaniku tiitliga.

Priidik Kipparit jäävad meenutama tema sportlikud saavutused, pühendumus treenerina ja soe huumorimeel, mis saatis teda spordisaalis kui kogukonnaelus.

Viktor Nikolai sündis 28. jaanuaril 1934. aastal Läänemaal. Ta lõpetas 1957. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi ja omandas mäeinseneri kutse. Seejärel suundus ta tööle Ahtme Kaevandusse, töötas seal mäemeistrina maa all, osakonnajuhatajana ja tootmisdirektorina kuni väljateenitud pensionipõlveni.

Põhitöö kõrvalt oli Viktor Nikolai alati ühiskondlikult aktiivne. 1980. aastate lõpus juhtis ta kaevanduses Rahvarinde rühma, aidates nii kaasa Eesti omariikluse taastamisele. Jõhvi linnaõiguste taastamise järel alates 1993. aastast kuulus ta kuni 2009. aastani linna- või vallavolikokku ja oli kohalikku elu puudutavate oluliste otsuste tegemise juures eelarvekomisjoni liikmena ja esimehena. Suure spordi- ja kultuurihuvilisena seisis ta hea nii spordihalli kui ka kontserdimaja valmimise eest Jõhvis. Viktor Nikolai tasakaalukus ja enesevalitsemine paljude raskete olukordade lahendamisel oli volikogu töös väga vajalik oskus.

Lisaks eeltoodule oli ta hooliv ja heaperemehelik korteriühistu esimees, kuulus Ida-Virumaa Vabadusvõitlejate Ühenduse juhatusse ning osales mäemeeste klubis.

Oma suurepärase saksa keele ning omal käel omandatud soome ja inglise keele oskusega viis ta ise läbi kaevandusse külla tulnud välisdelegatsioonidele ekskursioone. Kogu elu saatsid teda suupilli-ja kitarrimäng ning laulmine.

Ta oli Eesti Põlevkivi kuldmärgi ja Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler.

Viktor Nikolai südameasi oli Jõhvi linna edumeelne areng ja eestluse säilitamine Jõhvis. Ta on öelnud: „Jõhvis on väga palju teha, et Eesti siin oleks“. Austusavaldusena eriliste teenete eest omistati talle 2010. aastal Jõhvi aukodaniku tiitel.

Eugen Vaher sündis 26. septembril 1928. aastal Kohtlas. Õppis Keilas, Põltsamaal ja Rakveres, kuna tema vanemad kolisid oma töö tõttu tihti. 20-aastaselt alustas ta tööd tseremooniabüroos, organiseerides nii pulmi kui ka matuseid. See töö jäi teda saatma rohkem kui pool sajandit.

1958. aastal naasis ta Jõhvi, kus alustas tööd kultuurivaldkonnas. Järjepanu 45 aastat juhtis ta siin kultuuriasutusi, viis läbi tseremooniaid ja oli kunstiliseks juhiks kohalikule draamaringile. Aastatel 1959-63 õppis ta kaugõppes näitekunsti loomingulist juhtimist ning omandas teatri kunstilise juhi ametialase hariduse. Hiilgeaegadel olid Eugeni lavastused  suurejoonelised – nendes osalesid lisaks draamaringile erinevad tantsu- ja muusikakollektiivid. Eugen Vaher oli mees, kes oma hiilgeajal jõudis ühe päeva jooksul läbi viia neli matust, ühed pulmad ja lapse ristimise takkaotsa.

Vaher lavastas 65 aasta jooksul üle 80 etenduse ja mängis nii enda kui ka teiste lavastajate poolt lavastatud etendustes enam kui 120 rolli. Ta osales estraadietendustes ja riiklikel tähtpäevadel astus üles koreograafina. Lisaks andis ta välja mitmeid kultuuriteemalisi raamatuid ning kogumikke.

Alates 1994. aastast kuni elupäevade lõpuni juhtis ta Jõhvi Pensionäride Ühendust ja osales draamaringi Mask töös.

Eugen Vaher oli aastaid Jõhvi volikogu liige ja 2009. aastal valiti ta Jõhvi aukodanikuks.

Gale Popova sündis 10.mail 1947. aastal Leedus. Eestisse Ida-Virumaale tuli ta koos vanematega 1954. aastal. Tööteed alustas ta 1964. aastal Kohtla-Järvel lasteaednikuna. Pärast Leningradi Kõrgema Ametiühingukooli lõpetamist 1970. aastal töötas Gale Kohtla-Järve erinevates kultuuriasutustes.

Aastail 1977-1985 juhtis Gale Popova Jõhvi kultuuripaleed Oktoober. Tema loodud kontaktid tuntud teatrite ja orkestritega tõid nõukogude ajal Jõhvi esinema oma ala tipud. Eriprojekti järgi ehitatud kultuuripalee oli tollel ajal üks suuremaid meelelahutusasutusi Eestis, mille saal mahutas 800 pealtvaatajat, töötajaid oli 130 ja isetegevusringides tegutses ligemale tuhat inimest. Kultuurielu oli neil aastatel vilgas ja saalid olid täis.

Aastail 1989-2007 juhtis Gale Popova Jõhvi sotsiaalosakonda. Seoses Jõhvi linna eraldumisega Kohtla-Järvest tuli sotsiaalosakond nullist üles ehitada. 90ndate algus oli raske aeg – oli palju vaesust, segadust, kodutuid. Gale eestvedamisel loodi sotsiaalabisüsteem: kodututele tehti varjupaik ja supiköök, avati sotsiaalmaja, abivajajad said toetust, jagati humanitaarabi.

Gale Popova on alati olnud ka ühiskondlikult aktiivne ja panustanud kogukonna arengusse. Ta on kuulunud Jõhvi volikogusse ja volikogu sotsiaalkomisjoni, töötanud rahvakohtunikuna, käivitanud eri rahvuste klubi Maikelluke ja pensionäride klubi Ajaring, juhtinud pensionäride päevakeskuse tööd.

Austusavaldusena pikaajalise tänuväärse töö eest sotsiaalvaldkonnas omistati Gale Popovale 2008. aastal Jõhvi aukodaniku tiitel.

Lembit Kiisma sündis 06.09.1929. aastal Jõhvis ja elas seal kogu oma elu. Aastatel 1948-1996 töötas ta Jõhvi ja Toila raudteejaamades erinevatel ametikohtadel.

Ta käis oma pika töömehe elu jooksul iga päev mööda kodulinna ja märkis üles kõik muutused (nii kirjas kui fotos). Nii on tema käe läbi kogutud suur kogu Jõhvi linna ajalugu kajastavaid materjale. Lembit Kiisma oli tõeline Jõhvi vaim. Väga paljud ajaloolised sündmused Jõhvi linnas on ajalukku saanud kellaajalise täpsusega tänu temale.

Lembit Kiisma Jõhvi patriotismi väljendavad tema memoriaalsed teosed “Poisikesena suure sõjatee ääres” (1994), “Jõhvi kihelkonna Vabadussõja mälestussambad” (1993), “Vana Jõhvi” (1998), “Elasin Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis” (2001).

Kodu-uurimisega hakkas ta tegelema 1980-te aastate algul ja tema huvialadeks on olnud Eesti ja Jõhvi raudtee ajalugu, veidi ka Narvat, Alutagusemaa ajalugu ja sõjandust. Lembit Kiisma oli aktiivne Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi kodu-uurimisringi liige.

Koostöös tollase Põlevkivimuuseumi direktori Artur Ruusmaaga koostas ta Jõhvi linna ajalugu kajastava fotonäituse ja oli ajalehe rubriigi “Jõhvi eile, täna, homme…” üks väljaandjatest, lisaks päevakohased artiklid ja repliigid kohalikes ajalehtedes.

Lembit Kiisma kirjutisi ja ellusuhtumist läbis huumorisoon, mis pakub siiani meeldivat ja kaasaelavat lugemist. Nii mõnigi kord aitas tema huumor lahendada raskeid olukordi, olgu see Jõhvi linnaõiguste taastamise üritustel, Jõhvi Vabadussamba taastamisel, küüditamise 50.aastapäeva tähistamisel ja palju muud.

Lembitu unistuseks oli vana hobupostijaama taastamine (Jõhvi sümbol) ja selleks puhuks valmis ka tema eestvõttel Jõhvi eriümbrik. Lembit Kiisma oli südamega Jõhvi ajaloo eest seisja, töökas materjali koguja ja tunnustatud kodu-uurija, kelle kogutud materjalid Jõhvi kaasaegsest ajaloost on osaliselt koondatud Põlevkivimuuseumi kogudesse.

2008. aastal omistati talle austusavaldusena tehtu eest postuumselt Jõhvi aukodaniku tiitel.

Margarita Ostroumova sündis 28.12.1940. aastal Kaunases, kuid hiljem kolis koos vanematega Valgevenesse Vitebski oblastisse. Vitebskis lõpetas ta pedagoogilise instituudi kunstiõpetuse erialal. 1962. aastal tuli ta Eestisse elama.

1971. aastast asus Margarita tööle Jõhvi Kunstikooli kunstiõpetajana ning töötas seal 44 aastat. Viisteist aastat (1987-2002) oli ta selle kooli direktor. Teda hindasid kõrgelt nii õpilased kui ka õpetajad. Paljudest tema õpilastest said tuntud kunstnikud ja head õpetajad. Koolijuhina pühendas Margarita Ostroumova talle omase meelekindlusega palju energiat õppeasutuse laiendamisse ja loomingulise potentsiaali arendamisse.

Ta osales aktiivselt nii ühiskondlikus kui kohalike võimuorganite töös. 1989. aastal sai Margarita Ostroumovast Ida-Virumaa Valgevene kultuuriseltsi Bez liige. Ta juhtis seda seltsi peaaegu kaks aastakümmet, talletades suure hoolega oma esivanemate traditsioone ja püüdes neid tutvustada ka teistele eestimaalastele. Mitu aastat oli ta ka Ida-Viru maavanema juures tegutseva rahvuskultuuriseltside ümarlaua esimees. Margarita jõudis olla lausa viiel korral Jõhvi vallavolikogu liige ning osaleda aktiivselt linna ja piirkonna avalikus elus.

Seejuures jäi tal aega ka loominguks: tema tööd on olnud väljas nii isiku- kui ühisnäitustel Eestis, Lätis, Venemaal, Valgevenes, Saksamaal ja Soomes.

Margarita Ostroumova arvukaid saavutusi on korduvalt tunnustatud ka riigi tasandil. 2002. aastal autasustati teda Ida-Viru maakonna teenetemärgiga. 2007. aastal omistati talle Jõhvi aukodaniku tiitel. Ta on olnud Ida-Virumaa 1999. aasta ja 2010. aasta kultuuripreemia laureaat.

Endla Jaanus sündis 7. augustil 1929. aastal Kohtla-Järvel. Aastail 1960-1965 õppis ta Tallinna muusikakoolis koolimuusika ja dirigeerimise erialal Uno Järvela, Raimond Lätte ja Enn Oja klassis ning aastatel 1965-1967 Tallinna riiklikus konservatooriumis Heino Kaljuste käe all. Jaanus töötas aastatel 1947-1952 muusikakasvatajana Kohtla-Järve lasteaias ning koguni 45 aastat (1952-1997) muusikaõpetaja ja koorijuhina Jõhvi Gümnaasiumis. Tema viimane amet oli muusikaõpetaja Iisaku keskkoolis ja Jõhvi kutsekoolis. Aastast 1997 jätkas Jaanus Jõhvi gümnaasiumis poistekoori dirigendi ja rütmikaõpetajana ning oli aastast 2002 segakoori Heli peadirigent.

Muusika oli õpetaja Jaanuse kutsumus ja elu. Kuidas muidu oleks ta suutnud kuuskümmend aastat Jõhvi eesti koolis lauluõpetajana töötada ja lapsi koorilauluusku pöörata. Õpetaja Jaanuse segakoorid olid hiilgeaegadel, möödunud sajandi 70–80ndatel, Eesti suurimad − kuni paarisajaliikmelised − ja ülevaatustel pälvisid need ikka kõrgemaid kategooriaid. Kooritunnid toimusid hommikuti kell pool kaheksa. Ainult õpetaja Jaanus teadis, kuidas õpilasi motiveerida ja mitusada last nagu ühest suust laulma panna.

Muusika oli õpetaja Jaanusele ka hobi. Tõenäoliselt võib hobiks nimetada seda, et õpetaja Jaanuse klaveri järgi harjutasid ning esinesid sajad tantsijad ja iluvõimlejad.

Õpetaja Jaanus oli ise nagu muusika: jõuline, voogav, eriilmeline ja õrn. Ta oli alati naerusuine ja särav.

Endla Jaanus pälvis 2004. aastal kohaliku muusikaelu edendajana Valgetähe teenetemärgi ja Jõhvi linna aukodaniku tiitli.

Helju Tori sündis 21.06.1935. aastal Püssis. Kuigi pärast Püssi kooli lõpetamist suundus Helju Tallinna kaubandustöötaja elukutset omandama, tõdes ta peagi, et see eriala talle ei sobi. Hing igatses loomingulise töö järele. 1957. aastal avati Püssis uus klubihoone ja sealt sai Helju  kultuuritöö alguse. Töö kõrvalt õppis ta kaks aastat Ants Taela Peotantsukoolis, juhendades ise mitut peotantsuringi.

Alates 1964. aastast on Helju tegevus seotud Jõhviga. Kuna tantsimine Heljut väga köitis ning ta ennast pidevalt seminaridel ja kursustel täiendas, asus ta 1964. aastal  Jõhvis juhendama naisrahvatantsurühma ning tegi seda järjepidevalt edukalt 50 aastat. 1990. a sai Helju ettepanekul rühma nimeks Gevi. Peale Gevi juhendas ta ka Tammiku naisrühma ning mõlemad on aastaid olnud kõrgema kategooria väärilised. Heljul oli eriline anne valmistada tantsijad ette võistutantsimisteks.  Tema rühmad tantsisid väga puhtalt. Helju oli väga terava silmaga tugev tantsuõpetaja.

Üle kümne aasta juhendas Helju ka memmede rühma Värten ning II Meeste Tantsupeo eel pani kokku meesrühma Jõhvi Jõmmid.

Helju Tori oli maakondlike ja Lääne-Virumaaga ühiste tantsupidude alatine naisrühmade üldjuht, Jõhvi linna 70. sünnipäeva tähistamiseks korraldatud tantsupeo „Üksteist peab hoidma” idee autor.

Tänutäheks rahvatantsule pühendatud elutöö eest omistati talle 2003. aastal Jõhvi linna aukodaniku tiitel. 2014. aastal sai Helju Tori ERRS-i aastatunnustuse Lokulaud pikaaegse panuse eest eesti rahvatantsu traditsiooni hoidmisel ja arendamisel Ida-Virumaal.

Pärast Helju lahkumist teispoolsusesse tantsisid maakonna memmede, nais- ja neiduderühmad tema auks Ida-Virumaa  naiste peol „Külvaja”.

Väino Viilup sündis 21. oktoobril 1928 Karula vallas Valgamaal.

Ta lõpetas 1952. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi keemia-mäeteaduskonna ja täiendas end Moskvas söetööstuse akadeemias ja söetööstuse kvalifikatsiooni tõstmise instituudis. Pärast instituudi lõpetamist 1952. aastal asus ta tööle Tammiku kaevanduse jaoskonnaülemana. Juba 26aastasena sai ta 4. kaevanduse direktoriks.

Aastatel 1958–1961 oli Viilup Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu keemia- ja põlevkivitööstuse valitsuse ülema asetäitja, aastatel 1961–1972 oli ta trusti Eesti Põlevkivi juhataja. Seejärel juhtis Väino Viilup maailma suurima põlevkivikaevanduse Estonia rajamist ning oli selle direktor kuni 1988. aastani. Eesti taasiseseisvumise taastamise järel sai temast taas Eesti Põlevkivi juht kuni 1999. aastani. Viilup oli hinnatud tootmisjuht ja eluedendaja. Rahvasuus kutsuti teda austavalt Põlevkivikuningaks. Talle meeldis inimesi ja rahavoogusid liigutada. Tema juhitud ettevõtted töötasid tulemusrikkalt, töötingimused paranesid. Kuuekümnendatest kaheksakümnendateni kestis aeg, mil põlevkivikompaniil oli regioonis suurem mõju kui kohalikul võimul.

Väino Viilup pidas väga oluliseks sporti ja liikumist. Ta elas oma elu jõuliselt ja värvikalt. Ta oli aastatel 1968–76 Korvpalliföderatsiooni aseesimees, 1974–2000 jalgpalliklubi Eesti Põlevkivi president, 1978–94 Kohtla-Järve Spordiveteranide Nõukogu esimees. Spordiselts Kalevi auliige (1965).

Aastatel 1968-1971 oli Viilup Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, 1991-1994 Kohtla-Järve linnavolikogu esimees. Ta on olnud ka Jõhvi linnanõukogu aseesimees.

2002. aastal omistati Väino Viilupile Jõhvi aukodaniku tiitel. 2004. aastal sai ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi ja 2008. aastal Ida-Virumaa teenetemärgi.