Kirikud ja kogudused

Jõhvi Mihkli kirik (pühitsetud peaingel Miikaelile) on suurim ühelööviline kirik Eestis.

Rajati tõenäoliselt juba 14. saj. II poolel. 16. saj. algul rekonstrueeriti kindluskirik kapitaalselt ja kohandati tulirelvadele. Ehitati läänetorn, püssirohukelder ja võlvlagi. Kirik põletati Liivi sõja algul 1558. 1637 taastati, kuid rünnati Rootsi-Vene sõjas uuesti (1657). Viimati põles Põhjasõjas 1703, taastati 1728. Barokne tornikiiver ehitati 1748. Praegune neogooti kiivrikuju on a-st 1875 (hävis 1941, taastati 1984), mil suurema remondiga seoses (arh-d F. Modi, M.Girard de Soucanton) sai kirik nüüdse kuju.

Kiriku omapärane võlvistik moodustub lamedalt teravkaarsest silindervõlvist, mille külgedes on akende kohal sügavad pistiksiilud; vööndkaared puuduvad ja võlvikannad toetuvad vahetult seesmistele tugipiilaritele, mis võlvimisel ehitati vastu vanu külgseinu. Tugipiilaritele toetuvad laiad kilpkaared moodustavad külgseinte ääres omalaadse sügava arkaadistiku. Põranda üldnivoost kõrgemale tõstetud koorivõlviku all paikneb kahe trepiga ja võlvitud kelder.

(Allikas: Kultuurimälestiste Riiklik Register, mälestis nr 13866)

Info allikas: Eesti kirikute koduleht

Jõhvi koguduse ajalugu on lahutamatult seotud Kristus Päästja ja Kõigepühama Jumalasünnitaja Kaitse Õigeusu Balti Vennaste Seltsi osakonna asutamisega XIX sajandi 80-ndatel aastatel Jewe (Jõhvi endisaegne nimi) linna. XIX sajandi esimesel poolel ja XX sajandi algul kasutati õigeusu kirikute põhilise ehitusmaterjalina maakivi, millest talurahvas oli juba ammustest aegadest armastanud majandushooneid laduda. Maa- ehk põllukivi sulandus suurepäraselt kohalikku maastikku ning talus hästi temperatuuri kõikumist ja liigniiskust. Huvitav, et Põhja-Euroopas võib kohata murtud graniidirahnudest ehitisi, kuid kirikuid, sealjuures üksnes õigeusu kirikuid, ehitati sellest materjalist ainult Eestis.

Need kirikud olid ida-lääne suunas pikendatud risti kujulise põhiplaaniga. Läänepoolse sissekäigu kohal kõrgus telkkatusega kellatorn, seejärel tuli söögituba kahe või kolme aknaga mõlemas küljes ning edasi ühe või viiekupliline pühakoda, mis lõppes poolringikujulise altariapsiidiga. Kiriku fassaad kaunistati tavaliselt punaste või kollaste riia tellistega. Neist laoti kokošnikud, karniisid, sambad, aknaraamistused ja nurgapealistused. Tüüpilised sellelaadsed hooned on näiteks Lohusuu Jumalailmumise kirik, Jaama küla Püha Nikolaose kirik, Jõhvi Jumalailmumise kirik jt.

Jõhvi kiriku ehitust finantseeris riik ning see lõpetati 1895. aasta suveks. Pühakoda mahutas 300 inimest. Projekti järgi pidi see olema viie kupliga, kuid hiljem seda lahendust lihtsustati ja seetõttu näeb pühakojahoone välja mõneti raskevõitu. Kõrge sokkel rõhutab veelgi seda raskepärasust ning väljast näeb kirik välja mahukam, kui see tegelikult on. Kiriku pühitses 13. augustil 1895 Riia ja Miitavi ülempiiskop Arseni (Brjantsev).

Info allikas: Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku koduleht

Lahkhelide tõttu baptisti koguduses eraldus grupp kristlasi, kes soovisid luua oma koguduse. Samal ajal oli Jõhvi saabunud endistest sõjavangidest sakslased Kasahstanist, kes samuti soovisid oma kogudust luua, kuid nõukogude võimud ei andnud selleks luba. Seetõttu osaleti Rakvere ja Narva metodisti koguduste tegevuses. Mõne aja pärast hakkasid sakslased koos käima eramajas ning otsiti hoonet, mida kogudusele osta. Sobiv hoone leiti Aasa tänavalt ning suurte pingutustega saadi kokku raha selle ostmiseks ja luba jumalateenistuste pidamiseks. Esimene jumalateenistus peeti 1972. aastal. Igal pühapäeval toimus neli teenistust: esimene saksa, teine vene, seejärel eestikeelne ning õhtul ühine jumalateenistus.

Võimud püüdsid koguduse tööd takistada keelates ära noorte lauluharjutused, koguduse juhtkonna kodudes korraldati läbiotsimisi ning juhtkonda süüdistati seotuses kristliku kirjanduse levitamises. Läbiotsimise käigus võeti pastori abikaasalt ära Piibel, mille peale naine KGB ohvitserile ütles: “Sa võtsid mult leiva ära!” Aastaid hiljem taaskohtumisel tunnistas see ohvitser, et ta ei olnud iial unustanud neid sõnu ning ta tagastas pastori abikaasale tema Piibli.

1984. aastaks oli enamus saksa koguduse liikmetest emigreerunud Saksamaale ning saksakeelseid teenistusi enam ei toimunud.

Kogudus tegi aktiivselt evangeelset tööd ning 1992. aastaks oli Jõhvi Metodisti Kiriku Vene Kogudus kasvanud 160 liikmeni. Koguduse töö tulemusena rajati Ida-Eesti piirkonnas mitmeid uusi kogudusi.

Praegu toimuvad koguduses lisaks pühapäevastele jumalateenistustele piiblitunnid ja kodugrupid.

Kuna kogudus jagab hoonet ja pastorit koos eestikeelse Jõhvi Petlemma kogudusega, tähistatakse suuremaid pühi koos: ühiseid jumalateenistusi ja pidulikke lõunasööke korraldatakse ülestõusmis-, tänulõikus- ja jõulupühade ajal. Ühiselt tähistatakse ka jaanipäeva Gideoni laagris, kus lauldakse, grillitakse, vesteldakse ning mängitakse rahvalikke sportmänge.

Kogudusel on tugev koostöö kohaliku omavalitsuse ja teiste kogudustega piirkonnas.

Jõhvi kogudus on tuntud oma sotsiaalhoolekande töö poolest. Kogudus on avanud supiköögid Jõhvis ja Sillamäel, rehabilitatsioonikeskuse Sirgalas ning tugikodu puuetega lastele.

Jõhvi Petlemma koguduses toimuvad jumalateenistused, palve- ja osadusgrupid ning inglise keele vestlusklubi.

Jõhvi Petlemma koguduse pastoriks on Triin Tarendi.

Kuna kogudus jagab hoonet koos Jõhvi kogudusega, tähistatakse suuremaid pühi koos: ühiseid jumalateenistusi ja pidulikke lõunasööke korraldatakse ülestõusmis-, tänulõikus- ja jõulupühade ajal. Ühiselt tähistatakse ka jaanipäeva Gideoni laagris, kus lauldakse, grillitakse, vesteldakse ning mängitakse rahvalikke sportmänge.

Kogudusel on tugev koostöö teiste kogudustega piirkonnas ning kohaliku omavalitsusega. Endine pastor Artur Põld on kuulunud Jõhvi vallavolikokku ning endine koguduse liige, nüüdseks aga Petlemma koguduse pastor Triin Tarendi kuulus valla haridus- ja noorsookomisjoni.

Jumalateenistused:

Laupäev – 10:00 piiblitund, 11:00 jumalateenistus

Teenistused toimuvad vene keeles.

Vanemas kiriklikus ajalookäsitluses, mille tõlgendamised elavad oma iseseisvat elu edasi juba pärimuslikus ajaloos ja folklooris, peetakse Pühajõge eestlaste muinaspiiriks. Nii kirjutab Arnold Schulbach “Õitsituledes” (1922), et läinud aastatuhande alguses ulatunud põhjaeestlaste asupaikade piir ida poole ainult umbkaudu Pühajõeni, mis toona olnud usutavasti palju veerikkam ja laiem, voolates kek metsavaikust, kus inimesed tema rahu segamas polnud. Majesteetlik jõgi tekitas looduslaste hinges pühalikke tundeid, sealt siis ka nimi. Piirialale tunnuslikult peegeldavad rahvasuust kirjapandud mälestused-kohalood piirkonna asutusajalooga seotud pärimust ning eri rahvaste vahelisi omaaegseid võimusuhteid.

Rahvatraditsiooni järgi on Pühajõe nimetus sellest, et selle jõe kaldal asunud püha hiis ja ohvrikivi. Teise jutu järele olla ristiusuu tulles ümberkaudne rahvas aetud kõik sellesse järve, kus neid ristitud. Sellest ajast saadik nimetatavatki jõge Pühajõeks. EKLA, f200, m173, 16/24- Jõhvi khk.

Vene kiriku kroonika aga räägib, et Pühajõe ääres olla enne Põhjasõda olnud vene külad ning ka vene kirik. Olla ka jutt, et mäe sees leidub kulda, vist kiriku varandused, isegi Pühajõgi olla oma nime selle kiriku järgi saanud. Kust kroonikakirjutaja need andmed saanud, pole kroonikas öeldud, igatahes kohalik rahvas küll neid jutte ei tunne. Jüri Eljas. EKLA, f200, m173. 16/20 – Jõhvi khk.

Pärimusteated ristikiriku rajamisest maarahva pühakohta on inspireerinud looma uusmuistendeid ehk tavakeeli legende, mille stiil on rahvusromantilise  kirjandusega äravahetamiseni sarnane. Siinkohal võrdluseks üks näide:

Muistsed eestlased, kes juba mitutuhat aastat tagasi Pühajõe kallastel elasid, pidasid jõge pühaks. Jõe alamjooksul, mis tollal oli lai ja veerikas, asus merepangal muistne hiis. Pisut üleval pool voolavad POühajõkke ohvriallikad. Mõnede rahvapärimuste järgi saanud Pühajõgi oma nime sellest, et ristiusus tulekul  aetud ümbruskonna rahvas jõkke, kus siis neid ristitud. Vanal ajal olnud Pühajõgi eestlaste ja vadjalaste vaheline muinaspiirijõgi- vadjalased olnud ida pool ja eestlased lääne pool jõge. Suure katku ajal polevat see hirmus taud üle jõe läinud. Kui mõnel neiul polevat noormeeste juures edu olnud, siis tulnud sel neiul suvel neljapäeva õhtul täiskuu ajal jõkke suplema tulla ning kohe saanud ta siis vastupandamatu võlu. Vanad tüdrukud võtnud Pühajõest kuuvalgel vett, roninud siis lähedaste puude otsa ja vihelnud endid seal. Nii loodetud kiiremini mehele saada (http://www.hot.ee/est/tsp/park/legendid/legendid.html).

Pühajõe küla on kantud Põhja-Eesti vanimasse kohanimestusse Liber Census Daniae. Esimesed kirjalikud teated sellest kuue adramaaga külast on pärit juba 1241.a. Pühajõe kiriku lugu on aga kaunis näide pühakoja taassünnist taasiseseisvunud Eestis.

Tekst on võetud Marju Kõivupuu raamatust “101 Eesti pühapaika” Tallinn, Varrak, 2011 lk. 118-119.

Pühajõe kirikust on kujunenud mainekas kontsertide korraldamise paik, kus korduvalt on olnud võimalik kuulata ka Veljo Tormise loomingut. Märkimata ei saa jätta sedagi, et Pühajõge on samanimelise luulekoguga austanud vene poeet Igor Severjanin (Lotarev), kes 1918.a. elas alaliselt Toilas.

Pühajõe kirik oma lihtsuse ja askeetlikus olekus mõjub maastikul koduselt ja turvaliselt.

Loe ja vaata lisaks :
Wirumaa. Maakonna minewikku ja tulewikku käsitaw koguteos. Rakvere, 1924.
Endise Toila valla koduleheküljelt
Pühajõe kirikul uus katus | Ajaleht Eesti Kirik
Radari pilootprojekt.Ajalooline traditsioon: Jõhvi
R: Kõivupuu, Marju 101 Eesti pühapaika Tallinn: Varrak, 2011 lk.118-119

Koguduse põhiülesanne on kogukonna vaimulik teenimine : jumalateenistused, kiriklikud talitused nagu ristimine, leeritamine, laulatamine, matus, piht, õnnistamised.

Jumalateenistused toimuvad üle nädala  pühapäeviti kell 13.00

Pühapäevakool on  iga kahe nädala järel neljapäeval kell 16.

Kogudusel on kaks sõpruskogudust. Esimene Kesk Soomes Alavusel ja teine Põhja Saksamaal Hattstedtis.

Ajalugu

1467.a. ehitati esimene puidust kirik Pühajõele.

Praegune kirik ehitati aastatel 1836-1838, ehitusmeistriks oli Madis Strauch Künnapõhjalt ning aasta hiljem  önnistati sisse.  

1933.a. alustati kiriku suurt ümberehitust.Tõsteti kõrgemaks pikihoone lagi, andes sellele kumera nurgalahenduse. Sellega muutus kõrgemaks kooripealne, kuhu nüüd paigutati orel. Kirikusse ehitati kaks ahju, telliti uued kahekordsed aknad ja uksed. Järgmisel aastal tehti uus pilpakatus ja valgendati kirik väljast.

1939.a. iseseisvus kogudus.

1968.a. kogudus likvideeriti, kirik jäi kasutuseta ja lagunes.

Kohaliku majandi juhi  Kalju Metsalu eestvedamisel ja Voka EPT juhataja Arno Miti kaasabil telliti ENSV Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise Instituudist kiriku restaureerimise projekt, esialgse plaanina võtta kirik kasutusele tavandi-kontserdihoonena. Töid alustati Ida-Virumaa Restaureerimisvalitsuse poolt 1988.a.

Kirik sai uue  immutatud pilbastest katuse, remonditi torn ja pandi torni  tippu uus muna, kukk ja rist.

Sisemiselt sai kirik täiesti uue näo: ehitati puidust katuslagi, paeplaatidest põrand. Seati sisse elektrivalgustus ja elektriküte. 1989.a. lõpuks lõpetati arhitekt Kullervo Kliimandi projekti alusel teostatud taastamistööd                    

Esimene jumalateenistus uues kirikus peeti sama aasta  jõuluõhtul. 1990.a. märtsis registreeriti Pühajõe kogudus ning 23. juunil 1990.a. pühitses kiriku peapiiskop Kuno Pajula.

Interjöörile annavad piduliku valgussära (kunstnik Dolores Hoffman, teostas OÜDomini Canes 1999) kolm vitraažakent, mis saadi annetajate toel, ida küljes ja lõunas vana restaureeritud altarimaal Taevaminek, mille maalis R.Aueri 1899.a.

2009.a. septembris sai valmis kogudusemaja, mille õnnistas sisse peapiiskop Andres Põder. Algselt köstri elamuks  rajatud maja on paarisajaaastane. Maja esimesel korrusel on avar saal (nn talvekirik), koguduse kantselei ja abiruumid. Edaspidi on soov laieneda maja II korrusele.

3. novembril 2019 õnnistas piiskop Tiit Salumäe Virumaal Toila vallas Pühajõe kiriku pikihoone ja tornikiivri katuse. Ehitus vältas pool aastat.

Uue katuse õnnistamisele kogunes umbes 30 inimest. Armulauaga jumalateenistusel teenisid hooldajaõpetaja Peeter Kaldur ja piiskop Salumäe, kes lisaks õnnistamisele ka jutlustas. „Tööd said tehtud ja tulemus on väga hea. Katus näeb ilus välja. Loodan, et 30, ehk ka 40 aastat peab vastu,” ütles Eesti Kirikule koguduse hooldajaõpetaja Kaldur rahulolevalt.

Nõukogude aja lõpus korda tehtud pühakoja katuse ehitusel tehti vigu, mis aastatega oma tööd tegid. Nagu sageli oli väikese koguduse põhimureks, kuidas ehitust rahastada. „Iga asi vajab raha. Finantseerimine polnud lihtne. Muinsuskaitseametilt saime kahel aastal toetust, lisaks panustasid Toila vald ja katuse ehitanud osaühing Scandec Ehitus. Ka kogudus andis oma osa,” meenutas õpetaja Kaldur suurimat raskust. Kõik tööd läksid kokku maksma üle 70 000 euro.

Maja kasutavad täna kogudus ja 2009.a. loodud külaselts.

Pühajõe kirik on armastatud kontserdipaigaks ümbruskonna inimestele. 

Pühajõe koguduse majanduslik suutlikkus sõltub annetustest ja toetustest: liikmeannetused, kiriklike talituste eest tehtavad annetused, abi, mis laekub sõpruskogudustelt, Toila vallavalitsuse toetus kiriklike pühade läbiviimisel.  

Kui teil on soovi toetada meie koguduse tööd, siis annetusi on võimalik tasuda sularahas pühapäeviti kirikus või ülekandega koguduse arveldusarvele EELK Pühajõe kogudus,  a/a EE812200001120022912 Swedbank.

Annetuste puhul palume märkida annetaja nimi, registri- või isikukood ja maksukorralduse selgitusse „annetus” , see on  on vajalik tulumaksutagastuse saamiseks Maksuameti poolt tuludeklaratsiooni esitamisel.

Suur tänu lahketele annetajatele!