31.07.20
KIRJANIK EDUARD BORNHÖHE (1862-1923)– elanud ja töötanud Jõhvis 
Eduard Bornhöhe (kodanikunimega Brunberg) sündis 17. veebruaril 1862. aastal Rakvere lähedal väikeses Kullaaru mõisas.
Eduard Börnhöhe isa Jaan oli Kullaaru mõisas aidamees. Mõni aasta pärast poja sündi siirdus perekond Inju mõisa, kus isa oli esmalt samuti aidamees, kuid vastuolude tõttu mõisnikuga lahkus aasta pärast lõplikult mõisateenistusest, hakates kohaliku külakooli õpetajaks ja vallakirjutajaks.
1870.a. asusid Brunbergid elama Tallinna, kus isa leidis koha hiljuti rajatud raudtee-töökojas, 8-aastane Eduard aga pandi õppima Kentmanni saksa algkooli. Järgnenud õppeajal kreiskoolis osutas nooruk tähelepanuväärivat andekust, paistes eriti silma oma kirjandite, joonistusande ning musikaalsusega. Selle kõrval tegeles ta agaralt spordiga – matkas, uisutas, harrastas paadisõitu ja oli innukas maletaja.
Kuni aastani 1893 oli Bornhöhe biograafia kirju nii elu- kui töökohtade poolest. Ta töötas lühemat aega joonestajana maamõõtja juures, kaubakontori õpilasena Peterburis, raudteekontoris Kovnos (Kaunases), koolmeistrina Põltsamaa kihelkonnakoolis ja koduõpetajana Matsalu mõisas jm; teatrikriitikuna saksa ajalehes "Revaler Beobachter", köster- koolmeistrina Stavropolis, siirdus Tifilisi (Tbilississe), edasi Väike-Aasiasse. Detsembris 1888 sooritas eksternina Tallinna kubermangugümnaasiumis lõpueksamid ja asus 1889 õppima eesti filoloogiat Tartu ülikoolis, katkestas õpingud peagi. Järgnevatel aastatel Bornhöhe rändurielu jätkus. Ta pidas erinevaid ameteid Venemaal, Poolas, Saksamaal. 1893 asus tööle Tallinnas ringkonnakohtu tõlgina, 1901-st arhivaarina. 1907–1917 töötas Bornhöhe kohtu eestistujana Jõhvis. Siirdus 1919 Tallinna, kus töötas kuni surmani 17. nov 1923 rahukohtunikuna. Bornhöhe põrm maeti Tallinna Kopli surnuaiale, 1951 toimus ümbermatmine Tallinna Metsakalmistule.
Ta oli abielus Constance Clothilde Brunbergiga (neiuna Pehlmann, 1879–1971), nende poeg Walter Brunberg (1899–1988) oli USA-s ehitusinsener ja eesti aktivist.
Tema õde Julia Mikk oli Estonia ooperilaulja Olga Mikk-Krulli ema.
Tema tädipoeg oli Eduard Vilde.
KIRJANDUSLIK TEGEVUS
Eduard Bornhöhe esimesed kirjanduslikud katsetused pärinevad keisrikooli ajast .1878.a. ilmusid "Üks leht vanapagana tähtraamatust" ajakirjas "Meelejahutaja" ja eriraamatuna "Röövel ja mõisnik ehk Kaks vaenlast".
1879. aastal, olles kihelkonnakooliõpetaja abiliseks Põltsamaal, kirjutas ta 17-aastase noormehena oma tähtsaima teose – jutustuse "Tasuja", mis ilmus trükist 1880.
1890. aastal ilmus teine ajalooline jutustus "Villu võitlused".
1892. aastal avaldas kaks uut teost -satiiriliste jutustuste sarja "Tallinna narrid ja narrikesed" (eriti tuntuks on saanud selle jutustuse esimene osa "Kuulsuse narrid") ning jutustuse "Anni lapsepõlv".
1893.aastal avaldas Bornhöhe oma kolmanda ajaloolise jutustuse "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad", mille ekraniseering "Viimne reliikvia" on saanud Eestis kultusfilmiks.
Bornhöhe Jõhvi perioodist on pärit tema viimane ilukirjanduslik jutustus "Kollid", mis ilmus 1902 ajalehes "Uus aeg" ja järgmisel aastal raamatuna. "Kollid. Jutustus Tallinna elust" https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:134037/119848/chapter/1
Lisaks on ta teinud katset ka oma kirjandusliku almanahhi "Lindanisa" väljandmisega, mis materiaalsete võimaluste puudumisega katkes. On tegutsenud ajakirjanikuna Lääne-Euroopas, avaldanud tõlkeid saksa ja vene keeles, esinenud ka saksa keeles kirjutava autorina. Oma pikkade reiside märkmeid on ta avaldanud raamatus "Usurändajate radadel" 1899.aastal.
Tema ajaloolised jutustused kuuluvad eesti kirjanduse klassika kõige populaarsemate teoste hulka
JÕHVI AEG
1907- 1917 oli Bornhöhe Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistuja.
Jõhvis elas perekond Bornhöhe (Brunberg) Jõhvi Mihkli kiriku vastas asunud Redlichi majas, praeguse aadressiga Rakvere tn.7 ( hotell "Wironia"). Nõukogude ajal pärast Jõhvimaa moodustamist 1949. aastal asus selles korteris ELKNÜ maakondlik komitee, hiljem juuksuriäri. Maja lammutati seoses Jõhvi viadukti rajmisega 1960. aastal.
Kaasaegsete meenutuste järgi oli Bornhöhe tagasihoidlik, endasse süvenenud inimene, tasakaalukas, väga haritud, palju reisinud ja lugenud. Jõhvi avalikust elust – olid ju Jõhvis sel ajal mõned seltsidki – ei võtnud ta eriti osa, vist osalt küll ka oma ameti pärast. Vaba aega kasutas Bornhöhe vahel siiski töötamiseks karskusseltsi "Kiir" tegevuses. Kord pidanud ta Jõhvi koolimajas kõne, milles kutsus noorsugu üles enesearendamisele ning kultuuritööle. Ülemtalurahvakohtu istungeid peeti Jõhvi vallamajas Puru külas, Bornhöhe kantselei asus aga Jõhvis.
Jõhvis oli Bornhöhel kitsas sõprusring. Sellesse kuulusid kolm perekonda: Brunbergid ehk Bornhöhed, Välid ja talurahvaasjade komissari Bežanitski perekond. Viimane elas Brunbergidega samas majas. Brunbergide juures seltskonnaõhtutel paluti peremeest sageli mängida klaverit, mida see meelsasti tegi. Mõnikord luges kirjanik ette katkendeid oma värskelt kirjutatud teostest. Neist teostest ei ole kahjuks ühtegi avaldatud. Ka ei ole teada, kas kirjanik neid kunagi üldse kirjastustele esitas.
1912. aastal kolis Bornhöhe elama Narva ja hakkas sealt Jõhvis tööl käima. Jõhvi-aastate ainuke säilinud kirjanduslikult oluline dokument on kaks autobiograafilist kirja kirjandusloolane Mihkel Kampmaale (1867-1943), mis tervenisti avaldati 1962. aastal. Ülejäänud käsikirjad läksid kaduma pärast kirjaniku surma.
2007. aastal, kui möödus 135 aastat kirjaniku sünnist ja 100 aastat tema tööleasumisest Jõhvi, avati Jõhvi hotellis Wironia temanimeline nurgake.
Allikad: Vikipedia, kirjandusmuuseum, Jõhvi Muuseumi Selts